Rannatee Suvisted ehk kaskedepühad on juba varasemast ajast olnud kogukondade ja külade suve vastuvõtmise pidu. Liikuva pühana on ta olnud läbi aegade üks oluliseim, rõõmsaim ja armastatuim püha, mida ilmtingimata tuli suurelt tähistada. Eestlaste jaoks tähendab just lehtedega kask suve algust, mistõttu oli kask ka nende pühade tähtsaim tegelane. Kaskedega ehiti kõik kodused hooned, küpsetati saia ja värviti kaselehtedega mune, käidi saunas ja puhastati kodudest kogu talvine olemine.
Kaske on läbi aegade kasutatud mitmel viisil ka ihu tervendamiseks: kasutati kasemahla, kaseokstest saunavihta, kasepungi, kaseurbi, noori lehti, kase sütt ja tuhka ning kasekäsna.
Söögiks saab kasutada noori kaslehti kuni jaanipäevani. Noori lehti võib hakkida supi sisse, lisada ürdisoolale, paja-ja vormiroogadesse, maitsevõisse ning maitsestada siirupiga magustoite või teha lihtsalt teed. Kase noored lehed ehk hiirekõrvad on tugevalt magusa maitsega ja neid sobib kasutada võileiva peal salatis või roogade peal kaunistuseks. Ja saunavihana tõrjub kask nii mikroobe kui ravib põletikulisi protsesse nahal.
Suvistega algas ka kiigeaeg ja kaaslase otsimise aeg. Olid ju kaskede toojateks enamasti külanoored ühes koos või oma perekonna liikmed, enamasti ikka nooremad, aidates tütarlastel kaski tuua. Tihtipeale toodi need ka salaja oma väljavalitu akna alla, andes sellega märku kosimisplaanidet.
Noorte lõhnavate lehtedega kaskede kohta öeldakse ka seetõttu meiud ehk maipuud, mis olid tärkava elu ja viljaka suve sümbolid. Rahvasuus on kutsutud neid rõõmsaid pühi mitmeti – kasepühadeks, meiudeks ja karjasepühadeks.
Ja nii oleme ka meie täna meeletult rõõmsad täies ehtes kevade üle ja kohe saabuva suve üle. Tähistame Suvisteid erimenüüga, regilaulude ja saunaga, täname ja mäletame esivanemaid ja oleme tänulikud inimeste üle meie ümber.
