Kõige isiklikum vaikus Rannateel
Liikumise vaikus ja vaikus liikumises, meeleolu vaikus, kohalolu vaikus, olemise vaikus.
Sõnadeta ilu.
Kui vaikus kõneleb ehk sõnadeta ilu meie ümber.
Üksnes vaikuses, mis kõnetab, kasvab meie avatus maailmale ja iseendaks olemine. Kes teab veel seda aega, kui kodudes peeti videvikuaega. Kui tuli tehti pliidi alla ja istuti vaikuses. Hämaras, ilma ühegi tuleta. Ainult pliidi all praksuv tuli ja aegajalt õuest kostev tuul või vihmasabin olid saatjateks. Vanad eestlased teadsid, et vaikuses on vägi ja vaikuses on tuleviku algus. Mida suurem on vaikus, seda suurem on vägi. Vaikus andis puhkuse ja kasvamise uude aega. Vaikus õpetas nägema ja kuulama. See on enese eest hoolitsemine. See on aeg iseendale.
Meie vaikuseheliloojaks kutsutud Arvo Pärt on öelnud: “Enne kui keegi midagi ütleb, peaks ta võib-olla mitte midagit ütlema. Minu muusika on ikka esile kerkinud peale seda, kui olen kaua vaikinud, vaikinud sõna otseses mõttes. Ideaalselt võttes on paus midagi püha. Vaikus tähendab mulle seda “mittemidagit”, millest jumal lõi maailma. Vaikus on täiuslikum kui muusika ise, kuna sisaldab kõikvõimalikku. 1976. aastast alates olen püüdnud vaikust helidesse valada. (Vaitmaa 1988)
Mäealused nr.72
Suvine vaikus on tuulevaikne.
Soojem ja pehmem ning täis elavat elu, aga ka suvel võib kohata vaikust. Suvevaikus on tihtipeale tuulevaikses õhtus, mis saabub peale suvepäeva. Terve ilm oleks jutkui suvekuumast väsinud ja võtnud siis õhtul puhkepausi koos loojanguga saabuvas jaheduses. Peegelsiledat merd ja vaikust lõhestab ainult mõni üksik merelind. Me käime merevaikust kuulamas salajastes randades, Varbla sadama muulil ja Mereküla muulil.
Sügisene vaikus on kõige tühjem.
Vali ja hääleka suve järel ootame me metsade vaikust väga. Saaks ometi kuulata sügavat looduse vaikust ja iseennast. Sügisene mets suunab kuulama iseennast, tundma iseennast ja pidama iseendaga dialoogi. Sügisene vaikus on oma aegluses ning vaikuses aegajalt veidi nukker. Linnud on ära läinud, lehed on langenud, rannaniidud on vaikseks jäänud ja tühjad tänavad tunduvad lõputud. Hilissügiseses metsas on metsavaikuski tühi, sest oktoobrikuu udu sees ei kuule mitte midagi. Aeg-ajalt võib vaikust lõhestab ainult pasknääride kile kisa talvevarude peitmisel. Ja lõpuks videvik päeva ja õhtu vahel, kui tänutunde vaikuses kasvab uus algus.
Talvine vaikus on kõige sisukam.
On kahte sorti vaikust, mida talvel kuulata. Käreda pakasega ja ilma tuuleta talveilm on kahtepidi vaikne. Suure külmaga ei liigu kedagi ega midagi. Aga ometi võib kuulda väga kaugele silmapiirile justkui tühja ning kõlisevat vaikust. Ja kui maapinda katab paks lumevaip, on vaikus justkui sissepakitud pehme maailm. Ei ole sugugi harv, kui vana kuuse ühel pool on inimene ja teisel pool on metsloom. Paksu lumme mattunud metsas ei kuule ka sellesama puu taha, kus kõrval parajasti oled. Ja me harjume elama vaikuses. Käime rabades ja metsades käimata radu pidi kuulamas looduse pehmet vaikust. Ja käime pakasega jala üle merejää kuulamas karge pakase tühja vaikust.
Kevadine vaikus on kasvamises.
Aeglaselt ärkavas ja sulavas kevades on kasvamise vaikus. Ühe jalaga veel talves ja teise jalaga ärkavas kevades, kuuleb lume sulamist, looduse liikumist, tuule lehvimist ja maa kuivamist. Kuuleb hääli, mida ühegil teisel ajal ei kuule. Niiskes ja sompus kevades on vaikus, aga on ka liikumine. Ja siis ühel päeval saabuvad sookured ning meie talvevaikusega harjunud kõrvade jaoks on see kui häälest ära kisendav pasunakoor. Tihtipeale ärkame öösel üles ja tundub, et terve laulupidu on maja taga metsas lahti läinud. Ja siis edasi on elu, mille kasvamise keskel jääb vaikust aina vähemaks.
Millal sa viimati kinkisid endale vaikust.
Müra me igapäevase elu taustal on muutunud nii valjuks ja katkematuks, et kui tekib vaiksem hetk, siis muutub inimene ärevaks. Me ei suuda selles müras meelde jätta olulisi asju, me ei saa ühendust oma ideedega ega kuule oma südame häält. Ja teeme tihtipeale näiliselt meelivaid asju, sest kardame vaikust. Aga niiviisi ei teki meil mõttepause ning tühja ruumi ja me ei oska seda peatada. Meil on viis meelt ja mida rohkem me neid teadlikult kasutame, seda suurem on meie rahu ning täisväärtuslikum meie igapäevaelu.
Millal sa viimati kuulasid iseennast.
Kuidas siis alustada. Mine loodusesse. Mine kaugemale küladest ja majadest. Varusta ennast vajalike riietega, jäta kõik välised segajad ja argised mured maha, lülita telefon välja ning mine kohta, mis kõnetab sind kõige rohkem. Mõnele meeldib raba, mõnele mets ja mõnele meri. Seejärel heida pikali või istu, lõdvestu ja lihtsalt ole. Vaikus on igal pool meie ümber ja vaikuses on üksikud helid, mis aitavad meil uuesti leida iseennast. Pane silmad kinni, keskendu ja otsi hääli enda ümber. Kusagil lendab väike lind, kusagil langeb leht või liigub tuul, kukub veepiisk, ronib putukas, kaugusest kostab külade hääli või ujub mööda mõni luik. Või ei olegi midagi. Kuula nii, nagu sa poleks kunagi varem kuulanud. Kuula nii kaua, et kaob ajataju. Ja mõnikord on nii hea ka lõpuks magama jääda. Suutlikkus vaikides kuulata ja kuulda, näha ja nautida tähistab avatud olekut.
Tasapisi teadlikult suunates, kasutades looduse pakutud maagilist keskkonda, on see nüansirohke, nauditav ja sügav teekond iseendasse.
Mine leia ennast vaikuses. Rannatee on sinu päralt.
