#heaoluromantika

Rannarahvas on läbi aegade alustanud päeva merele ja loodusesse vaadates, küsides justkui eesootava päeva kohta selgitust. Sättinud algavat päeva läbi väikeste märkamiste. Kuulatades hommikust linnulaulu, tuulekohinat, merelt kostvaid hääli, päikese või vihma puudutus. Hinganud sügavalt sisse ja jälginud oma mõtete teekonda. Ja nii igal järgneva hetkel päeva kulgedes. Iga heli on ainukordne. Iga lõhn on ainukordne. Meie rannik ja rikkalik looduskeskkond on ühtaegu meie kultuurikese, elukeskkond ja tervisekeskus. Käi paljajalu kivisel rannal või rohusel rannaniidul ja tunneta, millest räägib keha. Kuidas ta regaeerib ja valmistub järgmiseks sammuks. See on aeglane ja teadlik kõndimine või moodsamal viisil kõndimimeditastioon.  Astu samm haaval ja jälgi, kuhu suunduvad su mõtted. Ära lase neil tormata jumalteab kuhu. Tunneta lõhnu ja kuulata helisid. On hästi oluline jälgida, kuidas me oma vaba aega kasutame. Millal haarame telefoni järgi ja millal meie mõtted kipuvad tagasi tegemata asjade nimekirja juurde või mida me üldse mõteleme. Me oleme ellujäämise tagamiseks evulutsiooniliselt häälestatud märkama rohkem ohte ja negatiivset. Mistõttu me ka reageerime neile rohkem. On ülioluline õppida märkama väikeseid rõõmuhetki ja neid päeva peale kokku koguda. Seda heolu saame ise õppida. Väikeste sammudega astudes  kasvatame tasapisi oma heaolutunnet. See ei teki üleöö. See on teadlik mõtete ja tegude sättimine ja otsused, keskenduda väikestele rõõmudele. Armasta ennast, andesta endale ja võta aega. Looduskeskkond ja rännakud selle kesel on selleks ideaalne paik.